Selles blogipostituses uurime, kuidas õige asja tegemine – kuigi lühiajaliselt võib see tunduda kahjumina – võib pikas perspektiivis väärtust ja kasu tuua.

Sissejuhatus

Pärast keskkooli lõpetamist ja ülikooli astumist muutus minu igapäevaelu – sealhulgas elustiil ja toitumisharjumused – märkimisväärselt. Koos sellega muutus märgatavalt ka ülesannete iseloom, mida pidin täitma. Nende hulgas on grupiprojektid midagi, mida paljud üliõpilased kogevad esimest korda. Grupiprojektid hõlmavad mitut inimest, kes teevad ühe tööülesande täitmiseks koostööd, pakkudes potentsiaali sünergiaks, mida on individuaalsete ülesannete puhul raske saavutada. Sellel on mitmeid eeliseid, näiteks probleemide loominguline lahendamine erinevate vaatenurkade jagamise kaudu ja meeskonnatöö õppimine.
Rühmatööde kallal töötades saab aga aru, et esineb üsna palju „tasuta sõitmise“ juhtumeid – kus õpilaste nimed lihtsalt loetletakse ainepunktide saamiseks, ilma et nad töös korralikult osaleksid. Selline käitumine on äärmiselt isekas ja tekitab tõsist kahju rühmaliikmetele, kes on ülesande kallal usinalt töötanud. Ka mina olen sellisest tasuta sõidust sügavalt pettunud ja olen mõelnud, kuidas seda ära hoida.
Olen välja töötanud kaks peamist strateegiat tasuta kasutamise vältimiseks. Esiteks hoiatan õpilast tasuta kasutamise eest enne rühmategevuste algust; teiseks ignoreerin õpilast rühmategevustest, kui ülesande täitmise ajal tuvastatakse tasuta kasutamist. Kirjeldan allpool üksikasjalikult nende meetodite tõhususe põhjuseid ja põhjendusi ning kavatsen ka süstematiseerida oma mõtteid selle kohta, miks peaksime elama „õigesti“.

Ennetavad meetmed tasuta sõidu peatamiseks

Priisõidu põhimõtteliseks vältimiseks on oluline kõigepealt õpilastele selgitada, miks see probleem on. Enne rühmatöö alustamist selgitage priisõidu negatiivset mõju meeskonnakaaslastele ja andke neile eelnevalt teada, et selle vältimiseks võetakse rangeid meetmeid.
Näiteks võib enne rühmatöö algust näidata intervjuuvideoid või juhtumianalüüse tudengitest, kes on kogenud tasuta kasutamise kahjulikke mõjusid, sisendada ettevaatlikkust. Kui professor annab eelnevalt ka konkreetseid hoiatusi – näiteks „Kui tasuta kasutamine kinnitust leiab, saab tudeng ülesande eest hindeks F ja tal ei lubata kursust uuesti võtta” –, on tudengid motiveeritud vastutustundlikult osalema, isegi kui nad vaid vastumeelselt.

Grupi sanktsioonid tasuta sõitjate vastu

Kui on tudengeid, kes üritavad eelnevatest hoiatustest hoolimata tasuta sõita, on vaja institutsionaalset mehhanismi, mille abil saavad grupi liikmed omavahel konsulteerida, et tudengit professorile teatada ja ta ülesandest välja arvata. See ei ole pelgalt kättemaks, vaid õigustatud reageering koostöökeskkonna säilitamiseks.
Seda lähenemisviisi saab seletada raamatus *Altruistliku inimese tekkimine* esitatud „assortatiivse interaktsiooni hüpoteesiga“. Selle hüpoteesi kohaselt kogunevad altruistlikud inimesed kokku, moodustades koostööaldisi rühmi, samas kui isekad inimesed kahjustavad üksteist ja isoleeruvad. Seetõttu on kogukonna tervena püsimiseks absoluutselt vajalik võtta distsiplinaarmeetmeid liikmete vastu, kes õõnestavad grupi ühtekuuluvust.
Tasuta sõitja on sisuliselt kasutanud reetmise strateegiat grupiprojekti väikeses kogukonnas. Tema meeskonnast väljaviskamisega saavad ülejäänud liikmed säilitada koostööstrateegia ja luua keskkonna, mis soodustab projekti edukat lõpuleviimist.

Miks peaksime käituma õigesti?

See arutelu viib loomulikult küsimuseni: „Miks me peaksime elama õiglaselt?“ Sõnaraamatu järgi tähendab „õiglane“ „õiget ja kooskõlas mõistuse või normidega“. Mina defineerin „ebaõiglast käitumist“ kui tegusid, mis kahjustavad teisi, samas kui „õiglane käitumine“ on defineeritud kui teod, mis ei kahjusta teisi või mis neile kasu toovad.
See tõstatab küsimuse: „Kas peaksime tegutsema viisil, mis toob kasu teistele, isegi kui need meile endile kasu ei too?“ Kuigi selline käitumine võib lühiajaliselt tunduda ebaefektiivne, ei tohi me unustada tõsiasja, et pikaajalises perspektiivis imbuvad ühiskonna kui terviku kasud lõpuks tagasi üksikisikule.
Seda saab seletada ka *Altruistliku inimese tekkimine* esitatud „grupivaliku hüpoteesiga“. Selle hüpoteesi kohaselt jäävad altruistlikku käitumist ilmutavad grupid konkurentsis tõenäolisemalt ellu ning sellised tunnused levivad järk-järgult kogu ühiskonnas.
Näiteks oletame, et rühm A koosneb altruistlikest liikmetest, kes aitavad ja hoolivad üksteist, samas kui rühm B koosneb isekatest liikmetest, kes ajavad ainult oma huve. Kui need kaks rühma konkureerivad, on rühmal A tõenäoliselt kõrgem ellujäämismäär ja suurem jätkusuutlikkus tänu oma suuremale stabiilsusele ja tugevamale ühtekuuluvusele. See on tugev tõend selle kohta, et individuaalsed huvid on seotud rühma huvidega.

Kokkuvõte: pikaajaline koostöö on lühiajalise kasu asemel

Kokkuvõttes olen defineerinud „õiget käitumist” kui tegusid, mis ei kahjusta teisi või mis toovad teistele kasu. Inimesed üldiselt ei kõhkle tegutsemast, kui see toob neile ka kasu. Siiski kipuvad nad olema skeptilised tegude suhtes, mis ei too neile kohe kasu.
Sellegipoolest toetavad varem mainitud „sugulaste parvedevahelise suhtluse” hüpotees ja grupi valiku hüpotees ideed, et õiglane käitumine soodustab tervet gruppi, mis omakorda toob pikas perspektiivis kasu indiviidile. Teisisõnu, õiglane käitumine saab sotsiaalse evolutsiooni aluseks alles siis, kui altruism ja kogukonnatunne on ühendatud.
Seega, olenemata lühiajalisest kasust või mitte, usun, et meil on piisavalt põhjust õiglase käitumise harrastamiseks – ja tõepoolest, me peame seda tegema.